Reis Inglismaale

Põnevate muljetega Inglismaalt

Comeniuse projektikoosolek “Minu digisõbrad”

Kadrina Kunstidekooli seitse õpilast (Kaisa Nele Hendla, Carmel Meelind, Georg Eessaar, Margit Kerov, Annika Viiksaar, Helene Kristine Viita, Julia Ruzu) ja kolm pedagoogi (Marian Kullerkupp, Marika Soone, Eve Vunk) veetsid oma sügisvaheaja 19.-26. oktoobrini Inglismaal, Solihullis Lyndoni koolis, kus toimus Comeniuse projektikoosolek “Minu digisõbrad”. Oli alles nädal – kodus olles võib niipalju uusi toerdaid kogemusi saada vast kuu jooksul, kui sedagi! Kõigepealt koolist.

Lyndoni kooli motoks on: USALDUS, LUGUPIDAMINE, EDU

Lyndoni kool pakub positiivset, hoolivat ja põnevat põhiharidust. Kool asub Birminghami piirkonnas, West Midlandsi krahvkonnas Solihullis, õpilased tulevad nii Solihullist kui ka Birminghamist. Kooli direktor on alates 2011. aasta septembrist proua Diane Fellowes. Meie kohtusime direktori asetäitja härra Abid Butt´iga.

Lyndoni koolis käib üle 1200 õpilase, töötab saja õpetaja ringis ja koolihooned on suured. Eraldi majaosa kuulub kunsti- ja muusikaõppele. Kool avati 1952. aastal, 2012. aastal tähistati 60. aastapäeva. Kooli rajatised moodustuvad vanemast telliskiviehitisest ja kaasaegsest osast. Koolis on 36 klassiruumi, kaheksa arvutiklassi, arvuteid on koolis üle 400 ja meiegi kasutasime neid erinevate projektitegevuste käigus hoolega. Siis on veel seitse loodusteaduste laboratooriumit, kaks toidutehnoloogiaklassi, saal ja draamastuudio erinevate esitluskunstide tarvis, disainiosakond, kuhu kuuluvad kaks tehnoloogiaruumi, viis klassi ja näitusegalerii, multimeedia vahendid – digitaal- ja, videokaamerad, e-lugerid ning kõrgtehnoloogiline tarkvara, mis võimaldavad õpilastel luua tipptasemel meediaprojekte. Lisaks on koolis veel võimla ja spordisaal, söökla ja kohvik, koosolekusaal,  õppekeskus individuaalseks  ja rühmaõppeks, käsil on raamatukogu sisustamine.

Meie kohtumispaigaks oli The Switch, seal söödi vahel ka lõunaoodet ja see on ruum, kus õpilased vahetundidel kogunevad, omavahel vestlevad, infot saavad ja vahetavad. Tunni pikkuseks on 55 minutit ja tihti toimuvad topelttunnid.

Partnerid Eestist, Poolast, Itaaliast, Türgist ja Inglismaalt kohtusid kolmandat korda. Lyndoni kool osales Comeniuse projektis esmakordselt. Igas riigis on vastuvõtt erinev ja kõigi partnerite ootused olid kõrged. Pettuma ei pidanud keegi. Nädal oli täis erinevaid põnevaid sündmusi, toimusid kontserdid, koolide tutvustamised, erinevad projektitegevused, tutvusime kooliga ja nägime põgusalt õppetöö korraldust. Lisaks külastasime ka Londonit, Stratford-upon-Avonit ja Birminghami ning lähedalasuvat vabaõhumuuseumina tegutsevat Black Country Living Museum´i. Projekti eestvedaja oli Daniel Spurr, aga nädalat aitasid meeldivaks kujundada ka väga paljud tema kolleegid, kõige enam Vicky Lovegrove ja Carol Redpath.

Esmaspäeval toimus kooli saalis kohalike õpilaste mitmekesine kontsert, mis võeti nii kohalike kui külaliste poolt vastu suurte ovatsioonidega. Kontserti juhtisid humoorikalt kohalikud õpetajad. Esinesid erinevates klassides õppivad muusikud, tehti pantomiimi, tantsiti, toimus maskietendus. Külalised esitasid laule, tantse, toimusid koolide presentatsioonid. Eks siin lõid välja ka erinevad temperamendid – lõunamaa rahvad on ikka tõepoolest särtsu täis ja haaravad ka publiku nõndaviisi kaasa. Meie õpilased laulsid kitarri saatel kaks laulu.

Päeva üllatus oli täiskasvanud külaliste kohtumine Solihulli linnapea proua Kate Wild´i ja tema abikaasa Jim Wild´iga. Sellel kohtumisel valitses tõeliselt soe ja mõnus, ehtsalt inglaslik õhkkond. Oli just kella-viie-tee aeg ja filmides nähtud, raamatutest loetud tunne tekkis vist kõigil osalejatel. Muidugi saime kogeda ka linnapea ja tema abikaasa vestlusstiili – small talk on just see õige sõnapaar. Perekond oli ka Eesti pealinnas Tallinnas käinud ja nad meenutasid oma külaskäiku Eestisse kui väga meeldivat. Linnapea vastuvõturuumist õhkus ehtsat aristokraatlikkust, ta vestles kõigi külalistega ja tutvustas ka saadud kingitusi ja seinal olevaid maale. Tähtis koht oli pildil, kus olid kõik ta lapselapsed. Mõnus daam! Kingiks saime kauni mälestuseseme. Meie kinkisime talle Lyndoni koolis projekti pidulikul lõpetamisel Eesti lipu, Kadrina rahvariidevärvides torusalli ja Eesti maiustusi. Linnapea tänas seal kõiki projektis osalejaid ning vestles ka meie kooli õpilastega.

Paljud inglased arvavad, et Solihull on Suurbritannias elamiseks parim paik, ”linn maal”, nagu nad ise väljenduvad. Meie saime kogeda osakest sellest tundest, sest nädalaga eriti palju ju ei jõua. Aga inimesed on siin toredad ja abivalmis, seda nägid kõik külalised.

Solihullis elab umbes 95 000 elanikku ja see asub ligi 15 kilomeetri kaugusel Birminghamist. Kogu piirkonnas elab umbes 200 000 elanikku.

Teisipäeval toimus väljasõit Londonisse, sest väga paljude õpilaste unistus on näha Londonit ja kõik neid vaatamisväärsusi, millest on inglise keele tunnis juttu olnud. London on Inglismaa ja Ühendkuningriigi pealinn. See on Moskva järel suurim linn Euroopas. London on ka kõige külastatum linn Euroopas. Nägime oma põgusal jalgsimatkal põnevaid arhitektuuri- ja kultuurimälestisi  Buckinghami paleed, Big Beni, Parlamendihoonet ja imetlesime erinevaid sildu. Meie eesmärgiks oli käia sõitmas ka Londoni vaaterattaga, mis jättis eriti õpilastele kustumatu mulje. Vaade linnale oli vaatamata veidi hallile ilmale suursugune ja uskumatult kaunis.

Kõike me muidugi mõne lühikese tunni jooksul näha ei jõudnud, aga pealinna hõngu saime siiski tunda. Kõigepealt viis tee meid Buckinghami palee juurde ja sealset suurt rahvahulka nähes tekkis kohe küsimus, mis toimub. Aga juhtus nii, et nägime läbi autoakna kuninganna Elizabeth II. Vahva! Tore oli näha mängimas ka mitmeid esinduslikke puhkpilliorkestreid ja marssimas traditsioonilises punakuues ja uhketes vormimütsides vahtkonnavalvureid.

Kolmapäev algas kingituste vahetamisega inglise õpilastega raamatukogus. Päev jätkus arvutiprogrammeerimise tundidega, mis andsid kõigile uusi teadmisi QR-koodi (inglise keeles Quick Response Code) alal. Toimus põnev otsimismäng koolis, kus oma teadmisi sai kasutada ka praktiliselt.

Pärastlõunal toimus väljasõit Stratford-upon-Avonisse inglise luuletaja ja näitekirjaniku William Shakespeare´iga seotud paikadesse. Kõigepealt käisime Püha Kolmainsuse Shakespeare´i kirikus ja nägime ka kirjaniku rahupaika. Jalutasime mööda 16. sajandil ehitatud ja restaureeritud  arvatavast  Shakespeare'i sünnimajast ja kohast, kus ta veetis oma lapsepõlve, seda nimetatakse tänapäeval ka kõigi kirjandussõprade mekaks. Toimus väike laevakruiis Avoni jõel ja külastasime kindlustorni, kust avanes võrratu vaade ümbruskonnale. Mõnus oli mõelda, et kuulus kirjanik jalutas sajandeid tagasi samuti mööda neid samu tänavaid ja lõi samas linnas oma tähtteoseid.

Neljapäev oli samuti reisipäev. Inglise keeles on koha nimi, kuhu meie tee viis, Black Country Living Museum. Tegelikult on tegemist endise söekaevandusalaga, kuhu on loodud vabaõhumuuseum. Nägime ka ajaloolist ülevaadet Suurbritannia rahva loost. Tänu kostümeeritud giididele ja unikaalsele kollektsioonile saab seal autentse pildi ammustest aegadest. Külastasime ka kunagist kaevandust. Nii pimedas muuseumis pole meist vist küll keegi käinud. Ja kui mõelda, et kaevurid veetsid maa all pimeduses kogu oma pika ja raske tööpäeva, siis ausalt öeldes ei taha mõeldagi, millistes tingimustes kunagi töötati. Aga samas oli tore osta maiustustepoest kohapeal hetk tagasi valminud maiustusi, mis lõhnasid võrratult! Vahva oli sõita ka endisaegsete sõiduriistadega, bussi, auto ja karusselliga. Automuuseumis sai hea ülevaate ajaloolistest sõiduriistadest. Tihe päev oli ja erinevaid elamusi saime jälle kuhjaga. Nojah, ka siin sõime Fish&Chips´e. Paljud arvavad, et see inglise toit on parim maailmas. Nojah, jäägu igaühele siinjuures oma arvamus... aga proovima peab neid kindlasti, muidu poleks Inglismaal nagu käinudki!

Reede oli koolipäev. Päev algas gruppides, kus olid erinevate koolide õpilased, toitu valmistades. Põlled ette ja läks lahti, igaühele jätkus tegevust, lihtsamast tööst üsna keerulisteni. Valminud toite võis imetleda ja nendega maiustada pärastlõunasel pidulikul lõpetamisel. Itaallased ja poolakad valmistasid ka oma maa toite. Selle projekti üheks eesmärgiks oli ühise kokaraamatu koostamine ja tänu sponsorite abile väike raamatuke ilmavalgust nägigi. Siinjuures peaks mainima, et sponsoreid on koolil palju ja üheks nendest on autotehas, kus valmistatakse ka tuntud automarki Land Rover.

Järgnesid töö gruppides: praktiline T-särkide valmistamine spetsiifilist tehnikat kasutades ja fotode tegemine fototöötoas huvitavat ning omapärast valgus- ja fototehnikat kasutades. Tehnika areneb kiiresti ja uusi võimalusi ka kunsti loomiseks  leidub üha sagedamini. Kõik said valminud tööd endale mälestuseks. Meie õpilastele meeldis nii T-särkide kui ka fotode valmistamine väga.

Järgnes projekti ametlik lõpetamine ja kingituste üleandmine saalis. Kohal olid ka linnapea, proua Kate Wild, kes vestles jälle mõnuga nii külaliste kui ka kohalikega. Seda oli äärmiselt meeldiv näha ja kogeda! Muide, linnapea ülesandeks ongi olla linna esindusisikuks ja juhtida muidugi ka linnavolikogu tööd. Kuna proua linnapea koos abikaasaga on külastanud kõiki projektiga seotud riike, siis leidis ta iga delegatsiooniga suheldes õige lähenemise. Nägin, et meie õpilased vestlesid proua  Kate Wildiga väga vabalt ja sõbralikult. Kooli juhtkonna esindajad ja teised kohalikud poliitikud sulandusid mõnusalt külaliste ja  õpilaste hulka. Ühistunde lõi koos Comeniuse laulu esitamine, saateks klaver (mida mängis kohalik muusikaõpetaja Laura Rea, kes on ka laulu sõnade autor) ja kitarr; laul kõlas esmakordselt Kadrinas.

Toimus ka näitus, kus igal riigil oli oma väike väljapanek, tutvustamaks oma riiki ja õpilased ja kui õnneks läks, võisid külalised saada sealt ka mõne pisikese suveniiri. Loomulikult olid üleval võõrustajate valmistatud ülevaated toimunud Comeniuse projektidest ja Tolerance Corner – väike ülevaade osalevatest riikidest.

Õhtul toimus ”fancy-dress” pidu, mida võis lahti mõtestada erinevalt. Meie valisime ühiseks koodiks sini-must-valge värvikombinatsiooni. Aga riietumisvariante oli igasuguseid – üks uhkem kui teine. Diskol lõid kõik vanusest hoolimata diskori valitud muusika järgi kõvasti tantsu. Pidu oli vahva! Igast koolist tõsteti ka kedagi esile kostüümi eest, meilt oli selleks Georg Eessaar oma sõbralt laenatud hundikostüümiga. Tema ütles edasi ka Eesti-poolsed tänusõnad. Arvan, et just õpilased väljendavad oma tundeid ja tänu väga emotsionaalselt ja seda tegi meie kooli nimel Georg.

Laupäev oli programmis ette nähtud Birminghamiga tutvumiseks ja lõkkeõhtuks Lode Lane´i skautide peakorteris. Päev kujunes pikaks ja põnevaks. Birmingham on suuruselt teine linn Inglismaal Londoni järel ja linna õigused sai aastal 1154. Nii et vana linn, aga meie puutusime rohkem kokku linna kaasaegsema osaga. Käisime ka St Philip´i kirikus ja astusime läbi muuseum-kunstigaleriist, aga kõigega lähemalt tutvumiseks ei jätkunud kahjuks aega. Linna arhitektuur on põnev, kõrvuti on kaasaegne ja samas ka ajaloolised inglisepärased hooned. Linnas leidub palju erinevaid skulptuure – kogu aeg on midagi jäädvustada!

Järgmisena külastasime linna modernsemat hoonet – Birminghami raamatukogu, mis on avatud seitse päeva nädalas ja kindlasti üks linna uhkemaid esindushooneid. Juba kaugelt paistab silma, et selle maja arhitektuur on silmapaistvalt eriline. 30. septembril peeti raamatukogus esimest sünnipäeva, sest hoone avati alles 2013. aastal.  Siin leidub tegevust kõigile, nii väikestele kui suurtele. Majas leidub palju avastamisväärset, üks põnevamaid ruume on William Shakespeare´i raamatukogu, kus leidub enam kui 44 000 kirjandusteost ja palju muid meediaväljaandeid. Kogu maja oli siginat-saginat täis ja külastajatest neil ei paista puudust olevat. Aastas oodatav külastajate arv on kolm miljonit inimest. Maja on multifunktsionaalne ja peresõbralik. Arhitekt Francine Houben kirjeldab oma tööd kui ”rahvaste paleed”. Ja niisugune see maja paistab olevatki.

Jalutuskäik läbi linna kohalike gaidide peamajja kujunes ka muljeterohkeks. Gaidindus on Inglismaal väga populaarne, Lyndoni kooli  Comeniuse tiimi liige, õpetaja Carol Redpath on tegelenud noorte juhendamisega juba aastaid. Gaidid tegelevad erinevate projektide, sündmuste ja tegevustega, mis annavad tütarlastele võimaluse avastada nende potentsiaali ja saada uusi teadmisi. Peakorteri suures saalis einestati ja valmistati ka väikesi näputöid. Tänapäeval on võimalik igasuguseid huvitavaid materjale kasutada ja on uskumatu, kui kiiresti valmisid toredad pisikesed suveniirid kohalike gaidijuhtide juhendamisel.

Seejärel õnnestus veel sisse astuda ühte hiiglasuurde kaubanduskeskusesse Selfridge Department Store, mis on üks osa Selfridge´i innovatiivsest ehitisest ja see omakorda on üks olulisemaid Birminghami maamärke.

Aga päev polnud ju veel lõppenud. Ees ootas imeline võimalus Solihulli äärelinnas  lõkketuli süüdata ja skautide ning gaidide sõbralikkkust ja abivalmidust nautida. Oli küll jahe, aga noortele see ju ei loe – tantsiti, söödi grillitud toite ja lauldi.

Päev lõppes ühislauluga, sest meil on ju Comeniuse laul, mis paljudele pähe kulunud ja kummitab mind ennastki vahel lakkamatult. Lõpuks muidugi kallistused, hüvastijätusõnad ja pisaradki. Paljude sõprade jaoks oli see kohtumine arvatavasti esimene ja viimane, kuid kes teab, kus elu võib tänaseid noori tulevikus kokku viia.

Projektikoosolek õnnestus igati, oli täis põnevust, uusi tutvusi, tegutsemislusti, saadi uusi teadmisi ja väike ülevaade elust Inglismaal. Ööbimine kodudes oli ju ka üks projektis osalejate põnevam pool. Kindlasti muutusid inimesed ise ka veidi – nähes, kui palju rõõmu on sõprade silmades, muutud ju ise ka veidi rõõmsameelsemaks ja avatumaks. Noh, ja kui Nedimi Türgist ja Arturit Poolast vaatad, läheb tuju iseenesest heaks!

Mälestused on ainult positiivsed ja meie kooli projektitiimi tänusõnad kuuluvad kõigile neile, kes projekti aitasid ette valmistada, läbi viia ja külaliste elu võimalikult meeldivaks muuta. Dan, Coral, Vicky, kooli juhtkond ja paljud-paljud teised teie kolleegid – andsite endast parima!

See ongi maailm, millest unistame, sõbralik, lahke, abivalmis, uusi teadmisi andev – Comeniuse projekt just selleks on loodud ja mul on projektijuhina tõeliselt hea meel, et me saame osaleda projektis ”Minu digisõbrad” koos oma toredate kolleegidega partnerkoolidest ja ühiselt kogeda seda, mida maailmal meile on pakkuda. Õnneks on tänapäeval kõike võimalik lihtsal moel fotodele ja videotele jäädvustada, nii et mälestusi saab ikka ja jälle uuesti esile manada.

Eve Vunk

projekti kohalik koordinaator

Õpilased arvasid nii:

Helene Kristiine Viita

Reis oli super! Need kogemused ja tutvused jäävad terveks eluks. Väga äge oli ka peredes ööbimine. Inimesed olid väga sõbralikud ja lahked. Programm oli suhteliselt tihe ja tegevust palju. Reisi lõpus ei jäänud ära ka pisarad. Ülimalt kurb oli lahkuda, loodan, et näen neid inimesi oma elus veel. Sai ka proovida Inglismaa omapäraseid toite, väga maitsvad olid! Mina jäin reisiga väga rahule.

Kaisa Nele Hendla

Lennud olid väsitavad ning ajavahe andis õhtuti Inglismaal tunda. Kindlasti igatsen oma uusi ja vanu sõpru ning kõige kurvem on see, et me ei näe võib-olla neid enam kunagi. 
Londonis käies oli uhke tunne, sest muidu olin Londonit ja selle vaatamisväärsusi näinud vaid filmides või fotodel aga nüüd olen oma silmaga näinud. Kuninganna nägemine oma silmaga ja nii lähedalt oli kogemus omaette. Inglismaa ilmad olid hoopis paremad kui Eestis.

Margit Kerov

Reis oli väga tore ja huvitav. Inglismaa on ilus. Tore oli näha kuulsaid vaatamisväärsusi. Black Country Living Museum oli väga põnev. Mulle meeldis kooli kunstiosakond. Jalanõudega toas käimine ja vasakpoolne liiklus oli veider. Ka see oli harjumatu, et prügikaste oli vähe. Toitumisharjumused Inglismaal on kahjuks teistsugused. Mulle väga meeldisid õpetajad Inglismaalt ja Türgist. 

Julia Ruzu

Inglismaa reis oli minu meelest super. Oli hetki, mil tahtsin koju tagasi, sest oli koduigatsus, aga praegu tagasi mõeldes tahaks nüüd Inglismaale tagasi. See toit, mis me kodudes saime oli päris hea, koolis ja ekskursioonidel saadud toit oli harjumatu. Inimesed olid meie vastu väga sõbralikud ning hoolivad. Tegime palju huvitavaid asju. Mulle meeldis kõige rohkem särkidele öökullide tegemine. Nende kool oli täiesti teistsugune kui meil. Nad (õpilased) ei tohtinud koolis telefone väljagi võtta. Nende koolimaja oli veel külmem kui meie oma ja nad pidid kandma koolivorme ning ka tunnid algasid teisel ajal. Ma arvan, et see reis jääb mulle kauaks meelde ning ma loodan, et kunagi saan jälle Inglismaale minna ja nende inimestega kohtuda.